Olles Islandil õpirändel, oli füüsika õpetajal Agnes Vaskil ja bioloogia õpetajal Ott Maidrel võimalus näha võimast Islandi loodust. Island on rahvaarvult küll väikeriik aga samas on ta kultuuriselt palju suurem. Islandil olles märkasime esimese asjana, et tegemist on küll väikese riigiga aga enamik elanikust on koondunud pealinna piirkonda elama. Lisaks oli üllatav näha, et juba märtsis oli väga palju turiste. Tuli välja, et turism on üks suuremaid elatusallikaid Islandil. Turistidena ja eestlastena tundsime, et Reykjavikis on liiga palju turiste ning ühe esimese asjana, mis me tegime, oli linnast põgenemine Islandi imeilusasse loodusesse.
Võtsime sihtpunktiks Pingvellir Rahvuspargi ja me ei kahetsenud seda. Alates sellest, et sõit sinna oli hämmastav – need Islandi mäed ja maastikud pani meid seisatama mitmeid kordi ning võtsime aega, et imetleda noort maad oma ilus. Samuti rahvuspargis ronisime mööda mäge üles, et jõuda kose tippu, kus avanes imeilus maastik mägedele ja merele. Ja huvitav oli jälgida, et olgugi, et rahvuspargis polnud suuri metsi ega rohelust, siis tänu vaikusele, mis looduses meid tabas, hakkasime eristama loodushääli – kajakad karjusid kuskil taamal, hiired jooksid meie eest peitu. Randadel nägime suuri adruvalle kui ka süvaveehai kaldale uhutud luustikku. Taipasime, et Islandi elu ei käi mitte maismaal, vaid merel. Island on ümbritsetud elust, aga see pole meie silmale kohe näha.
Samuti saime tunda ta Atlandi ookeani möiret. Ühe päevaga tõusis merelt väga võimas tuul, mis mattis meid oma külma haardesse. Lund hakkas sadama horisontaalselt ja tunne oli, et kogu kehasoojus, mis sul oli, lahkus paari sekundiga. Samas Island see eest tasandab oma külmust oma soojaveeallikatega. Külastasime Blue Lagooni soojaveeallikate keskust, kus saime tunda maapõue soojust. Huvitaval kombel hakati kasutama geotermaalenergiat alles 1970ndatel, kui hakati uut tehnoloogiat kasutama, sest maailma oli tabanud naftakriis. Tänu geotermaaltehnoloogiale on Islandil nüüd väga palju sooja vett, mida toodetakse väga loodussäästlikul viisil, mis viib nii alla Islandi inimeste arved kui ka süsinikujalajälje.
Lisaks nägime Islandi “Kuldset Ringi”, mis on piirkond, kus on nii geisrid kui ka imelised kosed ja veelgi ilusamad mäed. Seal ei osanud muud teha, kui nina vastu bussiakent olla ja imetleda. Islandi loodus oli väga imeline, sest ta on tegelikult noor maa ja alati noorel maal on ka oma tujud. Kohalik giid oskas rääkida lugusid, et kuidas kohalikud ärkavad üles erinevates piirkondades ja vaatavad aknast välja ning avastavad, et nende heinamaal on tekkinud mingil imelikul kombel suur geiser, mida eelmine päev polnud.
Samas külastades Islandi Ajaloomuuseumi, saime aru, et Islandil pole kunagi olnud elu lust ja lillepidu. Kui esimesed elanikud Skandinaaviast saabusid 1000 aastat tagasi, siis pidid nad rinda pistma maaga, kus põllupidamine on raskendatud, sest toitvat mulda oli vähe. Kui jällegi nälg ei näpistanud, siis kimbutasid tihti mereröövlid kohalikke elanikud. Huvitaval kombel oli mereröövlid Mandri-Euroopast pärit. Ja kui mereröövlitest jäi väheks, siis Island, kui noor maa, hakkas tujutsema ning aeg-ajalt oli vulkaanipursked nii võimsad, et mattis kogu Islandi tuha alla, mis hävitav kogu viljasaagi ning jättis nälga nii koduloomad kui ka inimesed. Ehk surm hingas alati kuklasse, mis paneb mõistma, miks Islandi inimesed on väga suur austus looduse vastu kui ka naudivad iga hetke oma elust, kui viimast.
Kokkuvõttes on Island huvitav maa. Samas oli murettekitav, et turiste oli hästi palju, sest tavaliselt külastatakse just kõige ilusamaid looduskauneid kohti Islandil ja on toodud välja, et need kohad hakkavad tänu koormusele muutuma kui ka hävima. Ühelt poolt siis turism toidab Islandi inimesi, samas hävitab loodust, mis on kohalike elanikele oluline ja toidab neid. Aga vaadates ringi Islandil, saime aru, et mitte miskit ei ületa maailmas ikkagi loodust. Loodus on ilus ja võimas ning isegi natukene hirmutav.