ERASMUS+ koolituse ajal käisime ka Firenzes, unustamatuid muljeid jätnud linnas. Itaalia kultuuriloos ja keele kujunemises on mõlemal linnal, nii Firenzel kui osalt ka Bolognal väga oluline roll: nimelt elas kuulus renessansikirjanik Dante Aligieri Firenzes, kuid oma loomingus, eelkõige „Infernos“ tegi ta Bolognale mitmeid viiteid, ilmselt ta ka elas selles linnas mõnda aega. Tallinna ülikooli keelekeskuse lektor Vittoriano Renò kirjutab: „Itaalia keel kujutas endast algselt piirkondlikku murret, mis õnnestus esmalt kehtestada kirjakeelena ning pärast Itaalia ühendamist 17. märtsil 1861 ka rahvuskeelena. Itaalia keele aluseks on XIV sajandi kirjanduses kasutatud Firenze murre, milles on kirjutatud Dante Alighieri „Jumalik komöödia”. [—] Itaalia keel on eksisteerinud kirjakeelena pikka aega, selle sõnavara ja süntaks on üpris sarnased XIV sajandil kasutatuga: tänapäeva itaalia keel langeb muide umbes 80–90% ulatuses kokku Dante Alighieri omaga – Dante saaks ka tänapäeva itaalia ühiskonnas keelega hakkama suuremate probleemideta. Loomulikult oleksid talle tundmatud mõisted telefon, televiisor, raadio ja paljud teised sõnad, aga ta suudaks aru saada ning vestelda paljudest muudest asjadest. Eelmainitu teeb itaalia keelest teiste keelte hulgas ainulaadse keele, kuna on võimalik avada seitsesada aastat tagasi kirjutatud itaaliakeelne raamat ning saada peaaegu kõigest aru ilma sõnaraamatu abita. (http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2008_2/OK_2008-2_09.pdf)
Meie paljurahvuseline seltskond andis võimaluse uurida, kuidas emakeelt ja kirjandust õpetatakse neis riikides, kust meie kursusekaaslased olid pärit. Kas ikka on nii, nagu meile tundub siin Eestis, et tunde on eriti vähe ja kirjandus suisa vaeslapse osas ning mujal rohi rohelisem ja selles vallas asjad paremad? Tegin väikese küsitluse ja tulemus on meie olukorraga võrreldes erinev. Enamasti on gümnaasiumiastmes keel ja kirjandus lõimitud ja tähelepanu on pigem keeletundidel. Üldiselt tegeldakse neis tundides mitmesuguste tekstide lugemise, nende üle arutlemise ja tekstiloomega. Keeleõpetuse maht on kohati suurem, kuid tegelikult võimalust õpetada kirjandust eraldi ainena enamasti gümnaasiumiastmes pole.
Rootsist pärit Marie sõnul õpetatakse neil gümnaasiumis kirjandust lõimituna keelekursustega. Üldse on gümnaasiumiastmes 3 kursust rootsi keelt, kuid iga kursuse maht on 100 tundi ja tunni pikkus on 60 minutit. Kirjanduse osakaal on umbes 1/6 rootsi keele kogumahust. Mingit pikkade teoste lugemist ei nõuta, tegeldakse lühemate tekstidega. Kahel aastal on küll eksam (gümnaasiumi 1. klassi järel tähelepanu nii teksti mõistmisele kui kirjutamisele, 3. aasta järel lisaks kirjutamisele ka suuline argumenteerimine) , kuid õpilased võivad sellest läbi kukkuda ja siiski kooli lõpetada.
Poolas on gümnaasiumiastmes poola keelt nädalas 5 tundi (tunni pikkus 45 minutit) ja neilgi on Ewelina sõnul kirjandus ja keel lõimitud. Poola lastel on vaja kooli lõpus sooritada eksam, mis koosneb kahest osast: eksami 1. osas, mis kestab 90 minutit, tuleb loetud teksti põhjal vastata valikvastustega küsimustikule ja kirjutada essee. Teine osa eksamist on aga suuline ja 10 minuti jooksul tuleb Poola kultuurilooliste allikate (näiteks maalide) põhjal arutleda ja vestelda eksamineerijaga, kes on väljaspoolt kooli määratud komisjonist.
Itaallased õpivad gümnaasiumis keelt ja kirjandust (taas lõimituna) Giulia väitel igal koolipäeval: kui mõnel päeval tundi pole, siis teisel on kaks (tunni pikkus on Itaalias tavaliselt 60 minutit). Täpset kursuste arvu ta ei teadnud, kuna tegemist pole tegevõpetajaga. Eelkõige keskendutakse tekstianalüüsile ja mitmesuguste esseede ja arutluste kirjutamisele. Itaalia keele eksam on väga olulisel kohal: see on kõigil kohustuslik sooritada ühena viiest gümnaasiumi lõpueksamist (teised eksamid sõltuvad gümnaasiumi õppesuunast).
Hispaanias on gümnaasiumi 2 viimast aastat ettevalmistus ülikooli astumiseks. Matemaatikaõpetaja Itziar on pärit Põhja-Hispaaniast ja seal õpetatakse nii baski kui hispaania keelt (kirjandus taas lõimitud keeleõppesse) gümnaasiumi kahes lõpuklassis 4+4 tundi (tunni pikkus 60 minutit), lisaks sellele õpivad kõik noored inglise keelt, osa kohustuslikke aineid on inglise keeles juba põhikoolis. Seega on keeletundide osakaal võrreldes reaalainetega üsna suur. Kooli lõpus on kohustuslik emakeeleeksam.
Meie kõige eksootilisem kursuslane on Mohammed Sudaanist. Tema sõnul õpitakse araabia keelt lõimituna kirjandusega. Raamatuid nüüd enam lugema ei pea, kuid tema õppimise ajal paarkümmend aastat tagasi oli see vajalik, samuti tuli pähe õppida araabia kultuuri olulisi tekste. Kooli lõpus tuleb teha 2tunnine araabia keele eksam.
Seega siis kokkuvõttes: oleme üsna heas olukorras ja peaksime oma väikese rahva kultuuri ja keele säilitamiseks katsuma vähemalt samas mahus keele ja kirjanduse eraldi õpetamisega edasi minema.