Keeleõpetaja jaoks tähendab õppijakesksus vajadust sügavuti mõista, kuidas keelt õpitakse. Isiklik keeleõppimise kogemus, arusaam õpimotivatsiooni mitmetahulisusest ja tahe end pidevalt edasi arendada annab keeleõpetajale teadmised ja oskused, mis võimaldavad tal parimat nõu anda kõigile motiveeritud keeleõppijatele.
Motivatsioonil on keeleõppimisele tohutu mõju ja see on otseselt seotud õppija eesmärkidega. Enamus keeleõppijatest on rahul, kui nad omandavad ladusa suhtluskeele reisimiseks ja sõpradega suhtlemiseks. Teised õpivad keeleeksami sooritamiseks edasijõudnud tasemel kas ülikooli õpingute tarvis või siis lihtsalt prestiiži pärast. Kolmandad soovivad minna süvitsi asja ilu pärast. On selge, et keelekorrektsus ja sõnavara suurus ei ole määravad ühtedele, kuid on üliolulised teistele. Keeleõppe strateegia valitaksegi alati vastavalt selle, millist keeletaset soovitakse saavutada. Kui eesmärk ja strateegia omavahel sobivad, ei ole motivatsiooniga kunagi probleeme.
Ka emotsionaalne külg loeb, sest on suur vahe, kas keeleõppija piirdub põhiteadmiste ja minimaalse sõnavaraga või on tema eesmärgiks meisterlik keelekasutus. Esimesel puhul piisab tihti vaid mõnest kuust, et tuttavas olukorras enam-vähem toime tulla. Teisel puhul tuleb arvestada pikki aastaid kestva järjepideva tööga, mille jooksul kogeb keeleõppija ka perioode, kus arengut justkui ei toimugi. Vilunud keelekasutaja tasemeni jõuavad paraku vaid need, kellel jätkub südikust oma eesmärgile pikaks ajaks kindlaks jääda ja tagasilöökidest mitte heituda.
Ilma iseseisva harjutamiseta ei saa. Sorav kõne tähendab teatavasti mitut asja korraga – laia sõnavara, veatut hääldust ja intonatsiooni, korrektset keelekasutust ning mõtestatud tekstiloomet – ja üsna loomulikult ei suuda algaja keelekasutaja seda kõike hoomata. Keelekursused on tark valik, aga need jäävad tihti liiga lühikeseks. Ka koolile ei saa lootma jääda, sest õppetöö lünklikkus annab parimal juhul vaid tugevad algteadmised. Seepärast pole meisterlikkuse saavutamiseks muud teed kui omal vabal tahtel keelega tegelemine. Paremini läheb neil, kes oskavad rutiinseid õpitegevusi enda jaoks huvitavamaks mõelda. Vilunud keelekasutaja tasemini jõutakse aga ainult siis, kui hoolikalt lihvitud uusi keeleoskusi praktilistes suhtlussituatsioonides kasutatakse, oma vigadest õpitakse ja ikka uuesti harjutatakse.
Kas keeleõpetajal on tulevikus veel üldse tähtsust? Maineka inglise keele õpetamise eksperdi Jim Scriveneri sõnul on küll ja kuidas veel! Keeleõppijad vajavad alati head õpetust nõudliku teenäitaja poolt, kes siiralt oma õpilastesse usub.