Me kogume ja kogeme. Me omandame ja talletame teadmisi, vilumusi ja suutlikkust ning saavutame pädevused. Teisalt elame me läbi, mõtleme kaasa, võtame vastu ja samastame end sündivaga. Neil eesti kasvatusteadlase Tiiu Kuurme mõtetel põhineb kogu meie projekti idee — otsida vastust küsimusele, kuidas õppida nii, et sel oleks tulemusi.
Peavoolu meedia keskendub tänapäeva haridusest rääkides kolmele teemale: muutused õppeprotsessi osapoolte rollis ja positsioonis, muutused õppeprotsessiga kaasnevates sotsiaalsetes suhetes ja liikumine konstruktivistlikuma teadmusloome suunas. Väidetavalt on õpiprotsess õpiväljunditest olulisem ja isiklik kogemus teaduspõhisusest väärtuslikum.
Kas see on tõesti nii? Briti haridusekspert Tom Sherrington näiteks kirjutab, et haridust võiks vaadelda kui puud, mille juurestik kinnitub hästi hooldatud kasvupinda (konstruktiivne lähenemine), tüvi on kindel ja tugev (traditsiooniline lähenemine) ning latv ulatub kõrgusesse (konstruktiivse ja traditsioonilise sümbioos). Arusaam, et traditsiooniline ja konstruktivistlik õpikäsitus ei välista, vaid pigem täiendavad teineteist, annab meile kuhjaga uut mõtlemisainet.