Võõrkeelte õppimine ja õpetamine ei ole kaugeltki enam eesmärk omaette. Keeleoskust vajatakse üha enam teiste ainete õppimiseks ja keeleõppe kaudu uuritakse keerulisi suhteid oma kultuuri, sihtkeele kultuuri ning maailma kultuuride vahel. Keelesoravuse kõrval pööratakse tähelepanu ka sotsiaalse vastutustunde arendamisele ning kodanikukasvatusele.
21. sajand on tuntud kui eklektilise õpetamise ajajärk. Erinevad vaated, hinnangud ja stiilid ühendatakse omavahel vastavalt keeleõppe strateegilistele eesmärkidele, mis tähendab, et ükski meetod ei ole parem või halvem. Keeleõppija autonoomsus on teine oluline suundumus.
Tihti tuleb keeleõpetajal kavandada õppetööd vastavalt kooli poolt kehtestatud piirangutele ja õpilastele „müüdud“ lubadustele. Kuidas sel puhul ellu jääda? Tuntud Briti inglise keele õpetajate koolitaja Jim Scrivener annab järgmist nõu:
- Naudi ebakindlust. Õpi sellest.
- Eelista tundmatut (turvalisele) tuttavale.
- Lülita tundi andes oma autopiloot välja.
- Valmistu, aga ära plaani kõike üksipulgi ette.
- Usalda ja arenda teadlikult oma intuitsiooni.
- Vaidle vastu! Haridus ei ole tehasetoodang.
- Õppimine toimub inspiratsiooni ja vastastikuse mõjutamise kontekstis.
